Mis on haavelõhkamine? Tänapäeval kasutavad ettevõtted tavaliselt valandite või osade pinnalt oksiidide ja liimide eemaldamiseks puhastusseadmeid ning puhastusseadmed võivad parandada nende pinna kvaliteeti. Mis on siis haavlipuhastustehnoloogia? Puhastusseadmed võib vastavalt töökeskkonnale jagada märgpuhastusseadmeteks ja keemilise puhastuse seadmeteks. Vastavalt sellele, kas puhastamise ajal esineb abrasiivset ainet, võib selle jagada mitte-abrasiivseks ja abrasiivseks puhastamiseks: mitte-abrasiivne puhastus kasutab töödeldavate detailide vastastikust kraapimist ja hõõrdumist, et lõpetada töödeldavate detailide pinna puhastamine. Seda meetodit kasutatakse peamiselt väikeste valandite puhastamisel, mis ei karda kokkupõrget; abrasiivpuhastus kasutab tooriku pinna viskamiseks ja löömiseks suurel{5}}kiirusel lendavaid mürske, mis mitte ainult ei eemalda töödeldava detaili pinnalt oksiide ja liimaineid, vaid muudavad tooriku pinnale ka teatud pinnakvaliteedi. Veelgi enam, see meetod nõuab vähem investeeringuid ja tekitab vähem saastet, nii et seda meetodit saab rakendada erinevatest materjalidest, massidest ja suurustest toorikutele. Seetõttu on abrasiivpuhastus praegu peamine meetod, mida ettevõtted osade puhastamiseks kasutavad.
Abrasiivpuhastus võib jaotada haavelpuhastamiseks ja haavelpuhastuseks vastavalt mürskude kiirendamise viisile: haavelpuhastus kasutab kõrget rõhku õhu kokkusurumiseks jõuallikana, et kiirendada väikesi terashaavleid ja visata need detailide pinnale puhastamise eesmärgi saavutamiseks; Haavelpuhastamisel kasutatakse suurel{0}}kiirusel pöörlevaid lõiketerasid, et kiirendada mürsud teatud kiiruseni ja visata need puhastatavate osade pinnale, et eemaldada töödeldava detaili pinnalt kleepuv liiv, oksiidkatlakivi ja pursked. Haavelpuhastustehnoloogiat kasutatakse peamiselt valu, sepistamise ja kuumtöötlemise tagajärjel tekkinud oksiidkile ja tooriku pinnalt musta naha eemaldamiseks. See meetod ei saa mitte ainult muuta töödeldava detaili ilusaks ja suurendada keevitamise tõmbepinget, vaid ka parandada detailide pinna väsimustugevust ja korrosioonikindlust, et saavutada tooriku kasutusea pikendamise eesmärk. Samal ajal võib see meetod suurendada ka tooriku pinna karedust, et suurendada järgneva värvikile nakkumist toorikuga. Seetõttu kasutatakse seda tehnoloogiat laialdaselt sellistes valdkondades nagu autod, sõjatööstus, ehitus, vedurid ja laevad.
